Baklažaan

osutus oodatust halvemaks, mingi veider mõru maitse oli, võib-olla ma ei osanud seda õigesti küpsetada või midagi. praadisn lihtsalt kerge soolaga ja lootsin, et saab hea. aaaga tutkit.

kui ma ka reaalselt öö otsa üleval istuksin, ma ei saaks ikka seda nõmedat bioloogia refekat valmis. A-L võtab ju isikliku solvanguna, kui ma seda neljapäevaks ära ei esita, ja läheb nutab kodus patja, tunneb, et oleme ta reetnud ja tekitab meis(hilinejates) tunde, nagu see olekski maailma lõpp. kuigi jah, loomulikult, kui tulevad õndsad ülikooliajad, siis ei saa enam refekaid suvaliseks ajaks esitada ja kõik peab olema viidatud ja mis kõik veel. aga tead? veel ei ole need õndsad ajad.

homseks pakuti igatahes teringut välja. ja sushit. elama peab ka ju. kirjand läks sinna keskmisesse auku, nagu ikka. saaks kümme punkti veel kusaglt välja pigistatud, ma oleks jumala õnnelik.

see oli päris naljaks, kuidas tering meid rahustas. esiteks jäi mulje, nagu me oleks kamp keskmisest nõrgema närvisüsteemiga hüsteerikuid ja teiseks ei tundunud ta ise ka just marurahulik. umbes, et...kõik saab korda, kõik saab korda, oomaikaad, kas ikka saab vä? kokkuvõttes ta suutis minu ka natuke närvi ajada. eks natuke närvi kulub ära ka.

ilge tahtmine oleks
*teha maniküüri
*koristada
*pesu pesta
*seda triikida
*vaadta telekast tobedusi
*lugeda kõikvõimalilkke blogisid
*teha kõhulihaseid
*teha veel maniküüri(kaunistused ka, eksole)
*helistada kõigile, kes mul tavatelefoni salvestatud on
*isegi inglise keelt õppida.

aga selle asemel ma nüüd siirdun muusikajaloo juurde, et siis bioloogiaga jätkata.

head UN IPCC-d ja Argo programmi ja NASA mõõtmistulemusi teile ka.

Homme peab Anneli sünnipäeva ja kutsub kõiki. uuh, dilemma.