ich denke ich möchte weg.
mal sehen.
kein antwort von schweiz seit gestern.. sollte ich andere möglichkeiten versuhen?

ebenso sollte ich was mit mein sommer machen. nicht nur zu hause sitzen.

kazentherapie wäre auch gut, aber not permanent solution.

vollscheize.

peaks nüüd jälle kahkes nädalaks HÄSSSTI tubliks hakkama.
ja plakatit oleks vaja tegelt väga juba.. ja treilerit. kus on Triin?

viis aastat sama jama

olen siin viimastel päevadel läinud hoolega down the memory line. päris huvitav, mis seisukohavõttudega see 12. klassi mina välja on tulnud. hea koht see maksvorstikoht.
saab näiteks teada, et ennekunagi ma olin tiba rõõmsam inimene. aga äkki see käibki kaasas asjadega. vot ei tea.
Merille kunagi õpetas mitte judgema. ja vahepeal vist on ünnestunud ka, Stigki on öelnud kunagi. Aga viimasel ajal natuke tahaks kohati. sest ütlen küll, et ma saan aru, aga tegelt enam kohati ei saa. kohtaokohati

põnev on, et seal eelmises lõpus ma olin vist päris palju närvis, et mis nüüd ikka kõik saab.. ja nüüd ei ole nagu üldse. ei tea, kas peaks? lihtsalt ei taha vestelda sel teemal, kui pole mingeid vastuseid anda.
ma arvan, et need vastused on kuskil olemas. ja praegu mul on lihtsad kanalid teisele poole lahti. et kõigepealt saaks igasugused pakilisemad vastused tulla. lõputöö osas näiteks. ja igasugu olmepask.
Life seems but a quick succession of busy nothings. Sihukese lause Jane Austenilt luges Enn mulle kunagi sel talvel ühel kolmapäevahommikul ette. need olid üldse ühed toredad komapäevahommikud. kui kohvikus ei käinud veel tuhat inimest ja Enn valmistas oma tunde ette kostitades mind elutarkuste ja välktestidega inglise keele grammatikas... Parim oli muidugi see, kui ma lätakatele kookidest seletasin ja Enn karjub taamalt, kas ta kuuleb an american voice?
hahha. nelson istub kapi ees ja nurrub nagu segane. kapi sees on ilmselt üks teine kass. kassiteraapia Maarja juures on käimas.

aga mul oli nagu veel mingi mõte, mis oleks vaja kirjutada..
noh, ei teagi nüüd.

See aasta on nii imelik olnud. see kooliaasta. eelmine vist juba natuke ka. mingi aasta eest tulin seal Austriast. tundub nagu ammum.

päris huvitav personaalne psühholoogiline eksperiment olen iseendale ka. onagainoffagain. et mida sa teeksid oma kahe viimase päevaga. kahju, et see küsimus ei toimi enam.
aga muuvimeoooni ja naeratame kenadele bassimängijatele, isegi kui nendega sittagi rääkida ei ole. ilmselt, kui midagi läheb rohkem perse, siis ma jälle tean midagi.

Ei tea, kuidaa Estril läheb? äkki peaks järgmisel aastal tõesti koos põgenema? või midagi. või siis peaks minema metsa elama ja hulluks.

good nighy and good luck. nagu tavaliselt.

Blogger on imelikuks läinud mulle ei meeldi.

Ma oleks tahtsnud siia praegu somemenseemintimitatedbyme ja veel mõne pildi postitada, aga kuidas küll? ah? ma ei kuule vastust.

Aga muidu on ikka kõik halvasti, kui just vahepeal lõbus ei ole. Aga muidu kriis on siin ja annab jalaga. Aga kui ma tean, et on kriis ja see nagunii üle ei lähe, siis ma võin teda ju eirata? või mis?

Esmaspäevad sakivad nüüd minu jaoks ka, ei tea, mis neil viga on. Või tean ka, aga kasutame sama strateegiat, mis kriisi puhulgi.

Peet on hea.

Villased sokid teevad kõigest Viljandi variandi.

Uus aasta tuli Printsessi ja Madonnaga ja tantsuga ja tulega ja tekiga ja väikse peamaja nurgaga ja rattasõiduga ja  neiudega ja peedipirukaga.