amaeijäksaenamniipaljukooliskäia.

väike tarkusetera igaspäevas: kui oled ka kaelani pasas, ega sellepärast ei tasu nina norgu lasta.

ma põrutasin varba ära.

jube tahtmine on homne päev üle lasta, aga ma olen liiga vähe lauriga koos olnud viimasel ajal ja mingi nõme kohusetunne käsib ikka minna.

spinati püreesupp

..kartulite ja aedubade ja koorega. sain köögikombaini sünnipäevaks ette (ära ää) ja nüüd ma võin mehele minna ja seitse last ära toita. alustasin igatahes endast ja tegin suppi. isadepäeval tegime triinuga issile kooki ka.see on täitsa mõistlik iook, võib teinekordki teha. kui on nii võiams köögikombain, nagu mul, siis on lihtne.

aga jaa. päris imetabane lugejaskond on mul kohati, ma olen avastanud.

koolis on jube. eile oli neli trenni. täna on ainult kaks, aga see-eest on seitsmest üheksani proov. ja aju ei ole selleks ajaks enam kõige värskem lilleke. tahaks ka natuke rohkem eksameid teha ja asju pähe tuupida. nii treeningu mõttes kasvõi.

kahju, et tampere maja ära jääb.

Impojämm Viljandis, koogisöömise stiilinäide boolipeolt ja Tarbatu kontaktimpro näide sealtsamast.

viljandi pildi peal pole küll midagi lahedat paista. aga. ülesanne oli selline, et pidime koos muusikutega ise leidma oma jämmile alguse ja lõpu... ja see on see lõpp. ma panineme mingi kõhutundega paika, et nüüd on lõpp, lihtsalt naeratasime neile äraseletatult. oh, küll me ikka oleme osavad.

aga esmaspäevast peale on olnud... palju trenni. ja nüüd olen surnud. ma juba kujutan ette, kuidas ma suren homme koormustesti tehes. pärast on igatahes plaan verd andma minna. jeejee. peaks kaaslasi otsima.

ester, kohe lähem improjämmile, mis seisneb selles, et muusikud teevad tullalaatullalaa ja meie viskame põrandale pikali ja teeme rullalaarullalaa. ma loodan, et ma rohkem selliseid sinikaid ei saa, nagu neljapäeval õnnestus.

Viljandis on lumi maas.

ja Villem oli üks komblusmees.

paah, tahtsin enne nii suure hooga kirjutada pikka ja põhjalikku postitust ühest kenast päevast tantsukoolis, aga oi, kuidas ma ei viitsi. ma siiski natuke pingutan.

hommikul tõusin tunnikese varem, et jõuaksin kaasegse referaati kirutada, mis homseks on vaja ära esitada. sellega muidugi läks nagu alti mul nende hommikuste õppimistega, üks pikkpikk hommikusüük ja siis natuke orksimist( no nüüd küll feisbuukimist, aga eelmine kõlab paremini). Õnneks suutsin siiski kolm rida kirjutada, ka ( kokku tuli ümbes kaheksa rida, niiet arvestatav osa sai tehtud)

eelmine nädal oli Enn, meie fitnesskiunn, haige ja trennid jäid ära. aga täna oli Enn koos oma särava (loe: valgendatud) naeratusega tagasi ja tunni ajaga 525 kcal kulutatud. sain liisilt nädalaks pulsikella laenata, lõbustan ennast arvudega. kusjuures trenni lõpus oli isegi täitsa selline tunne, et teeks nüüd veel natuke kõhulihast. jaa, minust hakkab jõumeesjunn saama. küll mitte nendest kohtadest, kus rohkem vaja oleks.

iigastahes...siis kablutasime üks-kaks-kolm improvisatsiooni. oioi, teine kursus rääkis meile pikalt ja põhjalikult, kui jama see ikka on. muudkui tunneta liine ja ikka oled ristseliti põrandal ja liigutada ei saa. läks hoopis paremini. natuke muidugi tunnetasime liine ka ( seda annab see kaasaegse õppejõud, kellele nabanöör meeldib), aga siis saime ise silmad kinni panna ja lainetama hakata. mulle nii meeldis. lebad niisama ja lihtsalt ootad, et keha ütleks sulle, mida ta teha tahab. kõlab vb sama jaburalt kui nabanöörjutt, aga hoopis parem oli tegelikult. lõpuks rullisime kõik ühte hunnikusse kokku ja ärakasime üksteise tagumikud näos. väga nunnu.

pärast improt oli lõunapaus, kihutasin koju (rattaga, eksole, moodustame ikka kaksainsuse) ja tegin endale imetabaseid mikrolainahjukartuleid. meelika õpetas. täitsa nagu päris. juurikatega pannirooga tegin ka, nii täpsustuseks. referaadi kirjutamiseni üldse ie jõudnud, sest väss hakkas kergelt tulema.

kelle neljast algas jazz. see on see tund, mis mulle alguses üldse ei meeldinud. sest ma olen üpris koba üldiselt ja sela on vaja asju osata. aga nüüd meeldib juba rohkem, sest viimased ajad me oleme põrandakavaga tegelenud ja see tuleb mul eneselegi natuke üllatuslikult täista arvestatavalt välja. eks see rõõm saab varsti otsa, sest edaspidi ta lubas meile midagi kerget ja õhulist ja üleval teha, seega tuleb paljupalju päärdeid, talle meeldivad päärded. Kaarel Väli annad seda muide. ja kaasagset Merle Saarva.

kohe pärast jazzi tuli kiire seltskonnatantsude õpetamise metoodika Bobkoviga. lahe mees. mis ma muud oskan öelda. noogutage!, saite aru, jah? noogutage! ma noogutan ilma küsimata ka muidugi. seekord ta pidi lühemalt tegema ja tund kestis ainult veerand seitsmeni.

et päev liiga kiiresti läbi ei saaks kimasin koju refekat kirjutama ja sain veel tubli kolm sõna ritta. mõtlesin, et pean ju ometi tubli olema, kuna kell kaheksa näidati boxis minietendusi. hoohoo. nendest on natuke raske rääkida, sest seda peab nägema. võib igatahes öelda, et oli väga halb ja väga hea. selle hea pärast tasubki siin kaugel viljandis konutada. ma loodan et mul tuleb ka kunagi inspiratsioon. võib-olla ehk.

siis kiirelt sai see refekas ka valmis. hea on see, et keegi terve kursa peale ei teandnud õppejõu aadressi viimasel õhtul enne esitamistähtaega. see on tavaline muidugi, aga omajagu osav ikka.

positiivne on see, et kell pole iseenesest üldse palju, aga samas tuleb homme kaheksaks baletti minna. eiole hullu, põlved kõrva taha, tripid lühikeseks ja võlvid üles. Titov on ka omajagu naljaks, aga mitte siis, kui ta sulle üle saali täiest kõrist "Tugipuuuuuuus" karjub. aksent mõelge ise juurde.

aga see on küll juba õigupoolest homme tulemas.

ega mul siin tegelikult enamasti ei ole nii tihe andmine. (jah, lauri, sa võid vasakule mõelda), aaga kokuvõttes mulle meeldib uus tunniplaan.

ootan põnevusega: Kärt Krautman "Söö. Söö. Söö"

kirjavigu, järjekordselt, ei viitsi kokku lugeda.